Teksti suurus:
A A A

Eesti vabadusvõitlejate kangelasteod ei unune

07.02.2013

Eesti vabadusvõitlejate kangelasteod ei unune
Esmaspäev, 07 Jaanuar 2013 12:21

Neljapäeva, 3. jaanuari hommikul, kui pimeduse varjud olid juba udukahvatu valgusega asendunud, kogunesid Valga linna asutuste ja organisatsioonide juhid ning paljud isamaaliselt meelestatud kodanikud Valgas Metsa tänava kalmistul oleva Eesti Vabadussõja mälestusmärgi juurde, meenutamaks 93 aastat tagasi Eesti vabadusvõitlejate ja Vene röövvallutajate vahel kehtima hakanud relvarahu. Graniitse mälestussamba jalamil seisid auvalves Valgamaa maleva kaitseliitlased, selle ees aga põlesid küünlad. Püüdmaks otsekui valgustada nende Vabadussõja sangarite teid ja tegemisi, kelle elulõimed põlisvaenlaste vahedad relvad läbi lõikasid.
Täpselt kell 10.30, nii kui see on üle aegade olnud, tardus nüüdki kohale tulnud rahvas paigale, tähistamaks vaikuseminutiga Vabadussõja relvarahu aastapäeva ning mälestamaks Eesti vabaduse eest langenud kangelasi. Sellele meenutuste hetkele lisasid kirjeldamatuid tundeid ja emotsioone Maarika Reinholdi süntesaatoril mängitud Eesti Vabariigi hümni helid. Kõik kohalolnud laulsid kaasa.
„28. novembrist 1918 kuni 3. jaanuarini 1920 kestnud Vabadussõda lõppes Eesti rahva täieliku võiduga. Eesti Sõjahaudade Liidu andmetel langes, suri haavadesse ja haigustesse Vabadussõja käigus 1920. aasta 1. märtsini 6127 Eesti sõjaväelast, 689 inimest langes punase terrori ohvriks,“ meenutas SA Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsiooni tegevjuht major Meelis Kivi neid ohvreid, mis meie riigi ja rahva vabadus ning sõltumatus nõudsid.

Kivi lisas, et kuigi 24. veebruaril 1918. aastal olid meie vanemad ja vanavanemad kuulutanud end vabaks, ei saanud nad mitte kaua vabaduse vilju maitsta. Sest peagi algas Saksa okupatsioon ja mõne aja pärast valgus üle Eestimaa piiride punaste röövvallutajate laviin. Aga seda alatust ja häbematust ei saanud meie rahvas jääda käed rüpes pealt vaatama.

„1919. aasta jaanuaris kutsus Eesti Vabariigi valitsus kõiki isamaaliselt meelestatud mehi ja naisi relvi kätte võtma ja sissetungijatele vastu astuma. Ja see üleskutse leidis elavat vastukaja. Üllatuslikult isegi kooliõpilaste hulgas, kes kartmatult relvad haarasid ja põlisvaenlastele vastu sööstsid“. Ühtlasi meenutas Kivi, et üks Eesti Vabadussõja verisemaid lahinguid toimus Paju mõisa väljadel. „Vabadus on aare, mida tuleb hoida ja kaitsta,“ ütles major Kivi ajakohast sõnavõttu lõpetades.
Päevakohase välijumalateenistuse pidas Valga koguduse diakon Kaido Metsoja. „See on Suur Jumal, kes aitab meil surmast üle saada. Olgugi, et pahatihti lõpevad meie elud liialt vara,“ märkis diakon.
Samas tõstatas ta retoorilise küsimuse, kas me suudame ja tahame oma esivanemate alustatut lõpule viia? Ja kas me mõistame üldse oma eelkäijate püüdlusi? Pöördumaks palves Kõigevägevama poole soovis Kaido Metsoja, et meie tulevased põlvkonnad ei peaks enam selliseid metsikusi taluma, kui need, kelle mälestust me oma hinges kanname. Otsekui diakoni sõnade kinnituseks hakkas seejärel kalmistu raagus põlispuude all kõlama sügavasisuline laul „Hoia, Jumal, Eestit…“
Valga maavalitsuse esindaja Ivar Unt väitis lillevanikut mälestussamba jalamile asetades, et Eesti Vabadussõja lahingud olid tegelikult kaitselahingud, mis kasvasid ümber otsustavateks rünnakuteks. Ja need rünnakud osutusid väga edukateks.
Valga linnapea Kalev Härk meenutas president Toomas Hendrik Ilvese sõnu, kes väitis, et võitlused võidetud, nüüd tuleb hakata vaatama, kuidas me oma koduste asjadega toime tuleme.
Tänutäheks langenud kangelastele oma ohvrimeelsuse eest Eesti Vabadussõjas asetasid mälestusmärgi jalamile pärjad Kaitseliidu Valgamaa maleva, politseijaoskonna, päästeteenistuse, Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsiooni ja teiste organisatsioonide ning asutuste esindajad.
Tänu Vabadussõja kangelastele, kes meie maale ja rahvale vabaduse tõid, avaldasid luuleridade vahendusel ka Kaitseliidu Valgamaa maleva kodutütred.
Tõrva gümnaasiumi pargis oleva Eesti Vabadussõja monumendi juures austasid hetkelise vaikuseminutiga langenud vabadusvõitlejaid Helme valla- ja Tõrva linnavalitsuse esindajad ning Helme üksikkompanii kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad. Lillevanikud asetati ka Helme kalmistul oleva Roobe lahingus langenud võitlejate kalmukünkale ning Ala kirikukellade Helina saatel ka selle vahetus läheduses oleva Eesti Vabadussõja monumendi jalamile.

Otepää üksikkompanii kaitseliitlased, naiskodukaitsjad ja omavalitsuse esindajad asetasid põlevad küünlad ja lillevanikud Eesti Vabadussõjas langenud kangelaste mälestusmärgi jalamile Otepääl ning avaldasid nendele austust hetkelise leinaseisakuga.

Vello Jaska

Kaitseliidu Valgamaa maleva teavituspealik