Teksti suurus:
A A A

Tagasivaade õppusele "SIBUL 2019"

24.09.2019
Sibulad ja apelsinid
 
 Kogu Twitteri põlvkonna jaoks kelledele rohkem, kui sajakuuekümnest tähemärgist ja sümbolist teksti läbi töötamine võrdunuks veel üheksakümnendatel “Sõja ja rahu” lugemisega, võtan alljärgneva loo lühidalt kokku ühe lausega: “Vihm, päike ja eluäge nädalavahetus.”
 Kõigile ülejäänutele juba üksikasjalikumalt allpool.

 
Algus.

13. -15. septembril 2019 toimus Lõuna maakaitseringkonna malevate taktika õppus “Sibul 2019”. Tänavu oli märksõnaks “linnalahing” ja asukohaks Valgamaa. Kuigi kohaletulnute ülesanded omandasid selgemad piirjooned lähipäevil, oli õppuse stsenaarium juba paigas. Selle järgi olid Valga linna elutähtsad punktid hõivanud meile mittesõbraliku riigi vaenulikud üksused. Kaitseliidu ülesanne oli neile vastu astuda, võtta tagasi vallutatud alad, taastada linnas kontroll ja seda ka hoida.
 Meie maleva vabatahtlike jaoks algas õppus kogunemisega maleva staabis 13. septembri õhtul. Kuigi kohale tulnute hulgas võis märgata ka paari uut nägu, oli üldjuhul kogu seltskond sama, mis varasematelgi aastatel. Üks pilk platsil ringi sebivale rahvale andis aimu, et õppuste järgselt osalejate statistikat kokku rehkendades lööb ka seekord keegi ametnik kusagil kontori vaikuses endal ahastusest käega, “laks!”, otsaette. AGA positiivse poole pealt: kuigi kallas vihma ja oli reede kolmeteistkümnes tõestasid kõik osalejad järgnevail päevil, et nad pole tehtud ei suhkrust ega ka umbusklikud... Ja kuna mitte keegi öösel täiskuu suunas uluma ei hakanud, siis ei leidunud meie hulgas ka libahunte.
Vaikusena enne tormi möödus esimene päev rahulikult...
 
Missioon

Järgmisel päeval asuti motoriseeritud rännakule. Kuna meie Uniküla – Tsirguliina – Vilaski – Valga marsruudile jäi palju punkte, milledes kogenenumad sõdalased nägid häid varitsuskohti möödus retk ilma, et oleks tehtud ainsatki lasku. Nagu oodata võis keskendus kogu lahingutegevus Valga linnale.
 Vaenlane osutas kõva vastupanu, andes seeläbi kõigile võitlejatele mõlemal poolel hea võimaluse panna proovile oma oskused aga ka füüsilise vormi. Hätta ei jäänud keegi. Suured ja väikesed, noored ja vanad, liikumas pidurdamatu jõuna neile määratud eesmärgi suunas.
 Kui peaks kirjeldama Sibulal toimunud erinevate vaenupoolte tegevust ilma eelpol toodud paatoslike fraasideta, siis võiks võrrelda seda kui Vestmanni ja Piibelehe vahelist mõõduvõttu, kus kord oli üks all ja teine peal, ning siis taas vastupidi.
 
Lõpp

“Sibul 2019” lõppes rivistusega Paju mälesturmärgi juures.
Rivis võis siit-sealt viimaste päevade kohta kuulda erinevaid hinnanguid, arvamusi, muljeid nagu ka seisukohti. Kus oli tõde, kellele jäi õigus – jäi selgusetuks. Üks asi, mis siiski kindel: tuleval aastal tullakse jälle kokku. Siis aga teine maakond, teine teema ja loodetavasti ka parem ilm.

Martin Mäerand