Kaitseliitlased, naiskodukaitsjad, Kaitseliidu noored ja noortejuhid!

Möödunud aasta jooksul on otsustanud Kaitseliiduga liituda enam kui neli tuhat nelisada Eesti kodanikku, kes soovivad Ukrainas toimuva ajel senisest märkimisväärselt rohkem olla valmis riigi kaitsmisse kaasuma. Need mehed ja naised on otsustanud, et nad ei taha sõja korral olla abistatavad, vaid tahavad ise hakkama saada või veelgi enam – ise teisi aidata ja kaitsta. Liitudes Kaitseliiduga on paljud neist leidnud täiesti uue maailma ja uued põnevad väljakutsed. Nad on eest leidnud palju huvitavaid kaaslasi, väärt instruktoreid ja hoolivaid pealikke. Väga paljud neist on tänaseks juba leidnud ka oma sõja- ja kriisiaja rolli, mida täita tahavad. 

On ka neid, kes peale paari väljaõppeüritust on siiski otsustanud loobuda leides, et Kaitseliit on nende jaoks liiga raske. Julgustan neid veel kord järele mõtlema. Kaitseliit ei ole ainult sõjalist võimet ettevalmistav organisatsioon, siin saab omandada ka teisi oskusi selleks, kuidas kriisi ja sõja ajal saaks kasulik olla. Nii et enne, kui kergekäeliselt loobuda, tuleks kindlasti pealikega rääkida muudest panustamise võimalustest, mille tähtsus ei ole kuidagi väiksem kui relvaga vaenlasele vastu astumine. Kaitseliidu eripära selles seisnebki, et siin on võimalik leida lahendusi peaaegu igale riigikaitsehuvilisele sõltumata tema vanusest, füüsilistest võimetest või usulistest vaadetest.

Igaüks meist peab mõistma, et Kaitseliidu nägu sõltub meie, Kaitseliidu liikmete, panusest riigikaitsesse. See, kuidas me reageerime riigi kutsetele, olgu nendeks siis kriisilahenduse toetamine või õppekogunemine, on faktor, mille järgi mõõdetakse meie organisatsiooni usaldusväärsust. Uskuge mind, endiselt on päris palju neid, kes ei usu vabatahtlike väesse. See, kui lisaõppekogunemisele ei tule pea neljandik kutsutud kaitseliitlastest, on vaid vesi skeptikute veskile. Ja siin ei loe, et kohale tulijate tahe riiki kaitsta on sajaprotsendiline ning nad kiidavad õppuse korraldust ja saadud teadmisi. Ei loe ka see, et üle üheksakümne protsendi neist teatab, et tulevad kindlasti ka järgmine kord välja, kui kutse saavad. Loeb see, et õppusest kõrvalehoidjad veavad oma kaaslasi alt. Kaitseliidul ei ole ülekatet, siin kehtib reegel „üks kõigi, kõik ühe eest“, mis tähendab, et iga puuduja on tühik võitlejate rivis. 

Lisaõppekogunemised on tegelikult lahinguvalmiduse kontrollid, mida tuleb võtta sama tõsiselt nagu päris sõtta minekut. Kaitseliitlasel on see eelis, et ta sõdib üldjuhul oma kodukohas ja seega on õppuse, aga ka ilmselt sõja korral võimalik teatud asju korraldada ning ära teha, kui midagi on jäänud kodus või tööl pooleli. Lisaõppekogunemistel tulebki ka seda harjutada, kuhu maani meie paindlikkus ulatuma peaks. Me ei saa seda proovida, kui õppusele jäetakse tulemata. Me ei saa neid võitlejaid usaldada, kes kutset ignoreerivad või valepõhjendustega välja tulemist väldivad. Sellised inimesed peaksid endalt küsima, miks nad ikkagi Kaitseliitu kuuluvad ja kas siin on nende koht?

Eesti vabadus kestab seni, kuni me oleme valmis seda kaitsma. Ja kuigi me oleme Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liige, mis on meie suurimaks rahvusvaheliseks julgeolekugarantiiks, sõltub meie vabadus ennekõike meist endist. Meie enda vastupanutahe ja -valmidus on iseseisvuse suurimaks garantiiks ning selle kandvaks jõuks on kodanikud, kes on vabatahtlikena valmis riiki kaitsma. Need vabatahtlikud olemegi meie, Kaitseliidu liikmed! Aitäh teile, et panustate oma vaba aja ja tahtega riigi kaitsmisse.

Head Eesti Vabariigi 105. aastapäeva!