Augustikuu viimastel päevadel võis Järvamaa taevalaotuses silmata uhkelt liuglevaid langevarjureid. Teoks oli saamas järjekordne Noorte Kotkaste langevarjuhüpete laager, millest võtsid osa ka Valgamaaa noormehed.
Kaheksa noorkotka seas, kes said võimaluse taevast vallutada, olid Valgamaalt osalemas Karel Kuus ning Mikk Metsar. Lisaks nendele olid laagris veel Jõgeva, Põlva, Tartu ja Võrumaa maleva noored. Nurmsi lennuväljal eelnes enne hüpetele saamist teooriakursus ning tubli annus kuiva trenni. Nagu kotkastele kombeks, lendasid noorkotkad kõrgelt. Iga noormees sai teha vähemalt viis hüpet, 1200 meetri kõrguselt tiibvarjuga.
Valgamaa malevast on noored noortejuht Kaimo Vahtra sõnul käinud hüppelaagris kolmel korral. „Valga poisid on saanud osaleda kolmes laagris, mis on toimunud lõuna malevate noortele, kokku kuus poissi meie malevast. Sellel aastal oli valik lihtne, kõik kes soovisid, panid nime kirja ja nad ise said korvist oma käega loosi võtta, kes laagrisse pääsevad.“
„Laager oli ülimalt vinge. Meile anti seal algkursus iseseisvateks hüpeteks kogenud instruktorite käe all. Kokku sain ma teha seitse hüpet 1200 meetri kõrguselt. Kõik hüpped läksid väga hästi ja kindlasti lähen ma veel kunagi tagasi. Peale laagrit ma vaatan taevast kohe teise pilguga,“ rääkis Mikk Metsar.
Metsari sõnul andis esimene hüpe talle tohutu energialaengu. „Peale esimest hüpet oli selline tunne, nagu ma oleks mägesid liigutanud, et olen kõikvõimas. Mina ütleks, et esimene hüpe oli kõige kergemsest siis ei teadnud ma veel, mis mind täpselt ees ootab. Peamiselt mõtlesin maandumisele ja kas ma saan varju juhtimisega hakkama, mingit kartust kui sellist, iseensest ei olnud.“
Esimesel päeval tuli poistel kohe peale teooriatunde sooritada test, kus kontrolliti noormeeste teadmisi erinavatest ohtudest, mis võib õhus juhtuda ja kuidas neid seal lahendada. „Järgmisel päeval tegime kuiva trenni. Harjutasime lennukist välja hüppamist, hüppeasendeid ja kuidas avada ka päriselt varuvarju. Kui kõik vajalikud asjad said tehtud ja instruktorite poolt kontrollitud, seadsime sammud juba lennuki poole,“ jutustas Mikk Metsar.
Omajagu ärevust enne esimest hüpet tundis ka Karel Kuus. „Enne esimeset hüpet oli väike ärevus sees, sest pole varem sellist asja teinud, eks väike hirm ikka oli sees.“ Suurt enesekindlust ei sisendanud noormehesse ka tema esimene hüpe. Ja seda põhjusel, et tema langevari ei avanenud õigel ajal.
„Võttis kõhedaks küll alguses aga ronisin ikka uuesti lennukisse, sest teadsin, et kui ma uut hüpet ei tee, siis ma ei hüppa enam kunagi. Ja nii ma olingi uuesti lennukis 1200 meetri peal ja hüppasin välja. Jäin väga rahule, sest see vaade, mis selliselt kõrguselt avaneb, on imeline. Kõik oleks nagu peopeal. Kindlasti lähen võimaluse korral veel hüppama. See tunne, kui sa hüppad, on tõesti väga vinge,“ oli Kuus vaimustuses.
Kareli sõnul seletati neile teooriatundides kõigepealt kuidas üldse hüpata, milline peab olema keha asend ja mis protsetuure peab tegema. Õpiti erinevaid ohuolukorras tegutsemise viise ning harjutati ka kuidas kasutada varuvarju ja lennukist väljahüpet. „Kõige enam pandi rõhku väljahüppe asendile, mis ongi kõige tähtsam. Kui hüppad ilusti välja, siis üldjuhul ka vari avaneb ilusti. Instruktorid olid väga sõbralikud ja toetavad. Nad rahustasid meid lennukis ja motiveerisid hüppama.“
Kõik kaheksa noorkotkast jõudsid oma hüpetega tulemini, kus teenisid välja langevarjuri rinnamärgi. Lisaks jõudis üks noorkotkas ka vabalangemisega hüpeteni.
Pildimeenutus:
kaitseliit.ee
Telefon: +372 717 9350
Faks: -
