Valgamaa malev

Valgamaa malev on ajalooline ja ühtehoidev riigikaitseüksus, mille juured ulatuvad Vabadussõja aega. Meie vastutusalaks on Eesti lõunapiiri turvalisus ja kohaliku kogukonna kaitsevalmidus. Tugunedes väärtustele ja traditsioonidele, koondame mehi ja naisi, kes on valmis panustama oma aega ja oskusi vaba Eesti nimel.
Jõgeva malev ühendab nii mehi kui naisi,
kes enne teevad ja siis räägivad.

Juhtimine

Major

Kaido Lusik

Malevapealiku ametikohal alates
Alates november 2024
Major Kaido Lusik on juhtinud Valgamaa malevat aastast 2017. Ta on teeninud veel Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes ja kaitseväe peastaabis, osalenud sõjalistel välismissioonidel Afganistanis ja Balkanil, samuti ÜRO vaatlusmissioonil Lähis-Idas.

Varasemad malevapealikud

Ajalugu

Kaitseliidu Valgamaa malev loodi 18.11.1918

Kaitseliidu Valgamaa maleva sõjaeelsest ajaloost

Pärast I maailmasõja vaherahu sõlmimist, eesotsas Valga Laenu-Hoiu ühisuse direktor Herman Hellatiga, hakati koondama sõjaväelasi ja teisi ärksalt mõtlevaid teotahtelisi eestlasi,  et asuda omakaitseüksuste loomisele Valgas. Üritati isegi Saksa tolleagse võimuga loa  saamiseks kontakti luua, kuid kahjuks tulemuseta. Nii koguneti hr Hellati kutsel 18. novembril  1918. a. tema kabinetti. Teiste kutsutute hulgas oli staabikapten E.  Ahman, kes 3 tunni ja 15 minutiga jalgsi Karulast Valka tuli. „Säde“ seltsimajas panga ruumides toimunud koosolekul  otsustati alustada kohapeal Kaitseliidu loomist ja kõige vanem ohvitser, staabikapten Ahman  volitada kohaliku Kaitseliitu looma.

Loodava Kaitseliidu staabile anti ka kohe ruum, sama tagatuba, mis oli 12. armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatva Komitee kasutada olnud. Ka esimese rahalise toetuse, 1000 Saksa  marka, andis pank loodavale Kaitseliidule. Võimaliku pahanduse ärahoidmiseks veel tugevate
kohalike Saksa võimudega, vormistati raha andmine isikliku laenuna E. Ahmanile. E. Ahmanil õnnestus saada ühendust Eesti Kaitseliidu ülemaga, kes aga teatas, et Valka on määratud Kaitseliidu ülemaks kapten Anton Irv.
 

Kapten Irv saabus Valka 20. novembril ja Ahmanist sai tema asetäitja. Paari päeva pärast kutsuti aga mõlemad ohvitserid tööle Tallinnasse. Kohaliku Kaitseliidu edasine moodustamine jäi aga lipnik Karl Korneli ülesandeks. Seega võime kõiki kolme ohvitseri rahumeeli Valgamaa Kaitseliidu esimesteks ülemateks nimetada. Kõik kolm aga hukkusid Eesti eest: Irv rindel, Ahman ja Kornel stalinlikes vangilaagrites.

Ka pärast teist enamlaste perioodi Valgas jaanuaris 1919, oli K. Kornel Valga linna ja maakonna Kaitseliidu ülemaks.

Pärast Vabadussõja lõppu rauges Kaitseliidu tegevus riiklikult. Enamlaste  võimuhaaramiskatse järel (1.  detsember 1924) oldi sunnitud Kaitseliit taastama. Valgas  hakati Kaitseliitu küll taastama juba novembris 1924. Sellega tegeles siin tollane Valga garnisoni ja 2. soomusrongide rügemendi ülem kolonel Johannes Roska, hilisem Orasmaa ja kindralmajor ning Eesti Kaitseliidu ülem. Roska oli hea lahingukogemuse saanud nii I maailmasõjas kui Vabadussõjas.
1924. aasta detsembri lõpuks oli Valgas registreeritud 100 kaitseliitlast, valdades moodustati kaitseliidu rühmad (17. dets Lõvel ja Tõrvas, 18. dets Taageperas ja Tahevas, 19. dets Keenis,  Laatres ja Patkülas, 21. Koorkülas).
 
1925. aasta algul nimetati Valga maakonna Kaitseliit ümber Valga Malevaks. Maleva pealikuks määrati Soomusrongide rügemendi ohvitser ja Roska hea abiline maleva taaselustamisel major (hilisem kol.ltn) Joann Hiob, kes juhtis malevat 16. oktoobrini 1938.
 
3. mail 1925 valitud maleva juhatusse maakonnas kuulusid dr Gross, Evertson ja Kivimaa. Maleva pealiku abiks sai Vabadussõjas Ukuks dituleeritud al-kpt L. Pallon.
16. oktoobrist 1938 kuni Kaitseliidu likvideerimiseni juunis 1940 juhtis maleva tegevust  Vabadusristi kavaler kolonelleitnant Hugo Kulbok (VR II/3). Tema abi oli kapten H. Leiur,  juhatusse kuulusid dr Gross, Riigikogu liige vandeadvokaat kapten O. Puusepp, instruktor leitnant E. Leepere, sekretär R. Kivimägi ja arveametnik E.Ujuk.
 
Maleva staap asus 1. juulist 1934 Valgas Kungla tänav 23. Maja osteti malevale aastal 1937.Pärast sõda oli see punaarmee „Ohvitseride majaks“, mis hävis tulekahjus.
Kaitseliidu Valga malevas oli 4 malevkonda. Need olid Helme, Sangaste, Hargla ja Valga linna malevkonnad. Malevkond koosnes kompaniidest ja üksikrühmadest. Helme malevkonnas olid  Tõrva, Helme-Patküla ja Hummuli kompaniid, Holdre, Jõgeveste, Lõve-Leebiku, Pikasilla ja Taagepera üksikrühmad. Hargla malevkonda kuulusid Laanemetsa, Kaagjärve ja Karula kompaniid. Sangaste malevkonnas olid Keeni, Kuigatsi, Sangaste, Paju ja Puka kompaniid.  Valga linna malevkonna koosseisu kuulusid eraldi üksustena raudteel töötavad kaitseliitlased.
 
Kaitseliitu kuulumine, selle mundri ja aumärkide kandmine, manöövritel osalemine, paraadidel  marssimine oli enne sõda suur auasi. Palka said ju ainult 4-5 inimest.
 
Näiteks, 1938. aastal kuulusid maleva eripealike hulka maavanem V. Velner (amet malevas  propagandapealik), poliitilise politsei ülem Valgamaal vanemassistent R. Uus (käskudetäitja pealik), doktor J. Müllerson (sanitaarpealik), olümpiakuld ja maailmameister A. Neuland (spordipealik), N. Silbereisen (relvasepp) jt. Valga linna malevkonna pealiku abiks oli Valgamaa  politseiprefekt E. Kaljuver.
 
Hummuli kompanii pealikuks oli koolijuht Jaan Helandi, Helme malevkonna pealiku abiks oli Patküla koolijuhataja Reinhold Tsirnask. Helme malevkonna pealikuks oli Helme kiriku köster, koorijuht, maakondlike laulupidude üks juhte Karl Tuvike.
 
Hästi oli korraldatud nii noorema kui ka vanema juhtiva kaadri väljaõpe. Tunti kohalikku ja üleriigilist õppevormi. Lahingulisi teadmisi kontrolliti mitmesugustel manöövritel. Valga malev võttis osa kõigist Lõuna-Eesti korraldatud Kaitseliidu manöövritest ja 2. diviisi ühisõppustest. Esimeseks manöövriks, seda küll maleva piirides, oli 1926. aasta sügisel Hummuli manööver.
Tunduvalt mastaapsem oli aga 1929. aastal toimunud Kuigatsi manööver, mida peeti koos Tartumaa ja Tartu maleva üksustega ja õppuste üldjuhiks oli Tartumaa maleva päälik  kol-ltn J. Unt. Õppusel kasutati kõige muu kõrval nii suurtüki patareisid kui soomusautosid.  Õppusi jälginud KL ülemkindral J. Roska hindas kõrgelt osalenud üksuste tegevust. Eelpool nimetatutele järgnesid 1932. aasta Abja-Halliste ja 1933. aasta sügismanöövrid, millest mõlemast malev võttis osa tugevdatud pataljoni jõududega.
 
Valga malev oli kuulus heade laskurite poolest. Igal aastal korraldati ühiseid laskevõistlusi Võru malevaga ja Läti kaitseliidu (Valmiera) polguga. Kaks aastat järjest 1937 – 1938 tulid LõunaEesti rännaklaskevõistlustel 2. diviisi ülema rändauhinna Helme malevkonna laskurid. Parimateks laskuriteks malevas olid sidepealik L. Reima, vennad Kruustikud ja Mihkelson.  Juba 1930. aasta kevadeks oli maleval 13 lasketiiru.
 
1939. aastal oli Valga malevas 2318 meest ja selle näitaja poolest oli malev Eestis keskmiste  seas. Aastateks 1939-1940 oli Kaitseliidu Valga malev väljaõppelt, relvastuselt ja eriti vaimult valmis välja astuma ükskõik millise vaenlase vastu.
 
Kõik selle ilusa ja rahuliku riigi ülesehituse lõpetas Punaarmee baaside sissetulek ja 1940.  aastal punane juunipööre. Nii anti Valgast 16./17. juuni öösel telefonitsi korraldus: Koiva jõe kaldal, Koikülas asuv Valgamaa maleva noorkotkaste ja kodutütarde suvelaager koheselt laiali saata. 17./18. juuni 1940 aastal said Kaitseliidu Tõrva, Helme, Vaoküla, Karula, Taheva, Kaagjärve ja Kuigatsi üksused käsu relvad ära anda ja üksuste likvideerimisele asuda.
20.06.1940 aasta öösel anti edasi ka Sangaste, Tõlliste, Hummuli ja Põdrala üksustele Kaitseliidu ülema kindralmajor Orasmaa telefonogramm – relvad ja varad üle anda 21. juuniks 1940. Alles hiljem, kui Kaitseliidu relvade ja vara kokkutoomine ning üleandmine oli osalt juba sooritatud, ilmus ajalehtedes 27.06.1940 aasta Eesti Vabariigi presidendi K. Pätsi dekreet Kaitseliidu likvideerimise kohta (KL Valga maleva pealiku kolonelleitnant H. Kulboki käskkiri 27.06.1940.a. nr 13).
Kaitseliidu likvideerimise peakomisjon moodustati Tallinnas, kuna maakonna linnades tegutsesid relvade ja varade üleandmise komisjonid. Valga komisjoni kuulusid: esimehena 3. ÜJP ülem kol-ltn A. Häelme, alates 10.07.1940 major A. Leis samast väeosast. Liikmena KL Valga maleva pealik kol-ltn H. Kulbok, O. Puusepp, sekretär M. Kont jt.
 
Maakonna valdadest ja Tõrva linnast toodi Kaitseliidu relvad ja varad Valka kokku
ajavahemikul 17.06-18.08.1940. Kuna Kaitseliidu varad jagunesid riiklikeks ja seltskondlikeks, tuli likvideerimise peakomisjoni juhtidel riiklikud varad: relvad varustus jne üle anda 3. Üksikpataljonile. Seltskondlikud varad: mööbel, hooned, orkestrite muusikariistad,  Naiskodukaitse ja Kodutütarde varad aga komparteile või komnoortele, maakonnas asuvad  laskerajad ühes hoonetega – Metsade Valitsusele.
 
Valdades jäid varadest kohale Kaagjärve, Karula ja Tõrva Kaitseliidu orkestrite muusikariistad,  noodid jne, mis anti küll üle kohalikele uhiuutele „töölisühingutele“, kuid hiljem, punaste  põgenedes läksid mänguriistad kohaliku Omakaitse valdusesse. Nende orkestrite pillid (16-18 pilli orkestris) olid omal ajal maksnud umbes 3000 Eesti krooni komplekt. Kuigatsis jäid kohale  „Kaitseliidu kodu“ sisustus ja Naiskodukaitse varad, väärtuselt 3000 Eesti krooni, mis läksid samuti kompartei valdusse, kuid sakslaste tulles need võeti sõjasaagina Saksa sõjaväe kasutusse.
 
Mujal valdades, kui ka Valga ja Tõrva linnades mingit mainimisväärset vara ülevõtmist päästa ei suudetud, sest kõik relvad, varustus, vallasvarad ja kassad võeti üle vastavate nimestike kohaselt. Valga ja Tõrva linnades ning maakonna valdades Kaitseliidu ja ta allorganisatsioonide varandused (mööbel, Naiskodukaitse köögi- ja sööginõud, pesu, õppevahendid jne) veeti kokku Valka Petroleumi tänavas asuvasse sõjaväe puuaeda, kus nad paigutati kuuridesse; relvad, laskemoon, varustusesemed aga anti 3. Üksikpataljoni, vahepeal kompartei, siis punaväe ning lõpuks sakslaste saabudes saksa vägede kasutusse. Kuigatsis omas Kaitseliit „Kaitseliidu kodu“ hoonet, üürielamut, hobuste varjualust koos puukuuridega, võidutule altarit ja umbes 1,7 ha suuruse maa-ala peal kasvavat 250 tihumeetrist metsa, laskerajal  raudbetoonist varjendit ja märklaudade kuuri.
 

Kogu see varandus, koos majade ja vallasvaraga võis olla väärt 30 000 – 40 000 Eesti krooni. Varade üleandmise kestel mingeid suuremaid vahejuhtumeid ei olnud. Kõikjal relvade ja varade äraandmispunktides valitses aga sünge, otse matuselik meeleolu. Püssid ja muud relvad toodi küll kokku, kuna peita neist pea ühtegi ei saadud ega ka juletud, kuid oma kibestustunnet ei suutnud keegi varjata. Vanadele Vabadussõja veteranidele kui ka noorematele kaitseliitlastele tundus valusana ja alandavana see, et relvad, milledega oldi aastaid harjutatud ja valmis oldud riigikaitseks, tuli nüüd anda võitluseta.

Koostas
Major Meelis Kivi

tähtsamad kuupäevad

Sümboolika

Eesti keeles annab vapinduse kohta hea definitsiooni Erich Tender. Selle kohaselt on vapp keskaegsele relvandusele põhinev, teatava isiku, sugukonna või osaduskonna päritav, resp. asutusele püsivalt kuuluv sümboolne värviline märgis.
Valga alevit on esimest korda mainitud 1286. aastal (Walko). Linnaõigused sai Valga 1584. aastal Stefan Bathorylt. Valga kodanike delegatsiooni palvele kinnitas Poola uus kuningas Sigismund III 17. aprillil 1590 Valga linna privileegid ja sellega koos andis linnale vapi, mida on aga kirjeldatud järgmiselt: vapivälja rohelisel pinnal pantserdatud käsi, mis hoiab kõverat mõõka. Raudrüüs käsi tähendab, et Valga on sõjameeste linn. Muuhulgas on eriti oluline teada, et siia kogus Liivi ordumeister Wolter v. Plettenberg kokku ordu ühtse sõjaväe ja korraldas ca 16. saj. keskpaiku siit Venemaale kolm sõjaretke. Selle tulemusena saavutati umbes 50. aastane rahuaeg, mis tollal oli erakordne saavutus. Venemaa ei tunginud enam siiakanti kallale.
 
Kõver mõõk on viide Valgale linnaõiguste andjale – Poola kuningas Stephan Bathoryle. Ta kutsuti Poola troonile kui nn hädalahendus, sest Poola oma kuningasuguvõsa oli selleks hetkeks lastetuna välja surnud. Selleks, et vältida kodusõda Poolas, otsustas Seim kutsuda valitseja välismaalt – Poola lõunapiiri äärest Transilvaania vürstiriigi valitseja, ungarlasest S. Bathory. See oli aeg, kus Türklased tungisid Euroopa suunas. Bathoryl oli õnnestunud türklaste sissetung Transilvaaniasse ära hoida sellega, et ta aegajalt türklastele „katust“ maksis. Väikseimaid kokkupõrkeid piirialadel muidugi oli ja nende kokkupuudete tõttu võtsid Bathory sõjamehed kasutusele ka türgi relvi – sh kõvera mõõga. Kui Bathory suundus Poola troonile valitsema (pealinn Krakow asus ju otse Poola lõunapiiri ääres), siis võttis ta kaasa oma ungarlastest ihukaitsjad, kes kandsid relvana sellist kõverat türgi mõõka. Seega kõver mõõk Valga vapil on otsene viide Valgale linnaõigused andnud Stephan Bathoryle.
 
1788. a. 4. oktoobri ukaasiga kinnitati Valga linna vapiks sama kujutis, ainult käsi väljumas valgest pilvest. 1858. aastal esitas Liivimaa Kubermanguvalitsus Senati Heraldika departemangule Valga linna vapi joonise, kus vapi põhielemendid on eelnevatega sarnased, muutunud on ainult vapi kilbi kuju.
 
C. Metting rekonstrueeris omakorda linna vapi 1908. aastal.
 
Nagu näeme, on Valga vappi muudetud läbi aegade mitmetel kordadel. Viimase II maailmasõja eelse Valga linnavapi kinnitas linnavolikogu 18. märtsil 1937. Vapivärvideks valiti roheline ja valge. Detsembris saadeti Valga Linnavalitsusele kolm uut kavandit, millel erinevas värvilahenduses sirget mõõka hoidev käsi. Ajaleht „Lõuna – Eesti“ kritiseeris seda uut kavandit ja soovitas volikogul jääda endise kõvera mõõga juurde (Lõuna – Eesti, 10. detsember 1937). Linna volikogu hääletas siiski sirge mõõga poolt. 1937. a. 17. detsembri „Postimees“ väidab siinjuures aga ekslikult, et Valga valis kõvera mõõga. Ajaleht „Lõuna – Eesti“ süüdistas Valga linnavalitsust kunstnik Hirschi vapikavandi varjamises ning avaldas lootust, et volikogu otsus tühistatakse (Lõuna – Eesti. 1937. 20. detsember). 1938. aasta juulis paluski Valga linnavalitsus siseministeeriumilt tagasi endist ajaloolist vappi. Valgale aga vastati, et endised eestlased olid kasutanud ainult sirget mõõka ning ei peetud soovitavaks otsustatud asjade ümberotsustamist (ERA F40 N1 S6536 L1-2). Olgugi, et teisi vappe muudeti siiski kuni 1940. aastani.
 
Eelnevast tulenevalt saame ka vastuse küsimusele, miks ja kust on tulnud malevkonnale ja malevale sümboolika ning teenetemärgile sirge Põhjamaade mõõk (mis võeti esimest korda kasutusele).
 
 
Ülevaate koostanud
major Meelis Kivi
SA Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsiooni tegevjuht
Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Selts

Kaitseliidu ja Valgamaa maleva lipust

Arhiivi andmetest tulenevalt vaatas Vabariigi Valitsus esmakordselt Kaitseliidu embleemi ja 14 maleva lipu kavandid üle 29.05.1925. Kaitseliidu esimese embleemi kirjeldus vastavalt arhiiviandmetele nägi välja selline:
 
„Kaitseliidu embleem kujutab väikest last, kes istub lõvi esimeste käppade vahel ja hoiab paremas käes palmioksa. Lõvi hoiab paremas käpas hõbedast mõõka ja vaatab idasse. Lõvi ja mõõga pära on kuldsed, laps ja palmi oks- hõbedased. Märk on asetatud Eesti trikoloorile, mida piirab neljakandiline ümmarguste otste ja ilustustega stiliseeritud raam.“ Teadmata põhjustel jäi see variant vastuvõtmata.
 
Erandiks oli Petseri Maleva lipu kavand, mille Vabariigi Valitsus kinnitas koos Kaitseliidu embleemiga sama aasta 26. augustil.
 
22. augustil teatas „Sõdur“, et kaitseliidu uus embleem on valmis. Vabariigi Valitsus kinnitas uue kavandi 26. augustil: „Lennuks valmisolev oksüdeeritud hõbedane põhjakotkas, kellel vasaku jala küünte vahel Riigivapp kuldsel põhjal, kuna parema jalaküünte vahel vapi kaitseks – kaheteraga mõõk. Mõõga tera – hõbedane, käepide kuldne.“ Samas on lisatud, et „embleem õmmeldakse kaitseliidu lippude pääle, kuna metallist kujutis rinnal kandmiseks on määratud.“
 
Kaitseliidu üldlipp valmistati siidist, põhitooniks oli india kollane. Lipu kirjeldus kõlab järgmiselt: „Paremal poolel üle terve lõuendi kolm sinist Eesti lõvi-leopardi, vaskpoolel keset lõuendit kaitseliidu embleem loomulikkudes värvides.“ Lipu ääri kaunistasid kuldsed narmad. Lipuvarras Arhiividokumentide põhjal oli järgmine:
  • lipu varras ühes otsakuga oli vähemalt 3,5 m pikk
  • varras ise koosnes kahest u. 1,6 m pikkusest osast, mis omavahel ühendati metallist otsaku abil;
  • lipu varda otsas oli u 30-35 cm pikkune stiliseeritud oda ehk piik, mille rõngastesse oli paigutatud
  • hõbetatud kaitseliidu embleem.
Kõigi malevate lippude vasak pool kujutas sarnaselt üldlipule Kaitseliidu embleemi kollasel põhjal. Teistest erinev oli vaid Tallinna Maleva lipp. Peale vasaku poole, sarnanesid malevate lipud üldlipuga veel mõõtmetelt, aga ka varre mõõtmetelt ja teostuselt. Malevate endi otsustada oli jäetud vaid lipu parema poole kujundus.
 
Valga Maleva lipu kirjeldus oli järgmine:
„Parem pool roheline. Keskel Valga linna vapp. Vapi kohal kuld tähtedega kirjutatud „Valga“ ja all – „maakonna maleva“. Vapi pahempoolel „19“ ja parempoolel „25“, vasakpool kollane, keskel Kaitseliidu embleem. Kuldsed narmad.“
 
Ülevaate koostanud
major Meelis Kivi
SA Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsiooni tegevjuht
Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Selts

MalevKonna rinnamärk ja Teenetemärgid

Sõjaeelne KL Valga linna maleva rinnamärk võeti taaskasutusele 1995. aastal kui Kaitseliidu Valgamaa maleva Valga malevkonna teenetemärk mõõtmetelt ja kujult 1:1 varasemaga. Nähti ette annetada vähemalt aastase eeskujuliku teenistuse eest KL Valgamaa maleva Valga malevkonnas. Graveerijaks oli 90ndate märgil Viktor Kuik ja valmistajaks OÜ Vesme. Ajavahemikus 1995-2004 anti välja 68 märki.
 
Märk sümboliseerib Valga malevlaste (ristile asetatud Valga maleva vähendatud kuldne trafarett) alalist valmisolekut julgeks ja vapraks kaitseks (risti taga püstloodis paiknev Põhjamaa rahvaste mõõk), et kodu võiks rahus areneda ja edeneda ning võiks igavesti paista vabaduse päike (risti harude vahelt välja ulatuvad kuldsed päikesekiired). Valmistaja Roman Tavast.
 
2001. aastal kasutusele võetud KL Valgamaa maleva teenetemärk oli kujundatud juba Malta ristina. Väidetavalt oli olnud see tollal maleva juhatuse valik. Teenetemärgil on I ja II klass. Kinnitati Kaitseliidu keskjuhatuse poolt 8. mail 2001. Kujundaja oli Jaan-August Viirand. Graveerija Olavi Saaremägi ning valmistaja AS Herald. Statuudi kohaselt I klass kuulus andmisele 12- aastase eeskujuliku teenistuse eest ja II klass vähemalt 7-aastase eeskujuliku teenistuse eest.
 
Eesti Riigiarhiivi dokumentide andmeil esitas esimese üksusena õlakumärgi kavandid kinnitamiseks 19. aprillil 1925 Narva malev. Kolm kuud hiljem teatas Kaitseliidu Staabi ülema kohusetäitja kolonel-leitnant J. Vende, et kavandeid ei kinnitatud. Negatiivset otsust põhjendas ta vajadusega lahendada küsimus kogu organisatsioonis tervikuna.
Õlakumärkide võimalik kasutuselevõtt tekitas elava arutelu Kaitseliidu ridades ja suuremad vaidlused seisid alles ees, kuid sellest hoolimata kinnitas Kaitseliidu ülem juba 9. novembril 1925 esimese õlakumärgi kavandi. Tallinna maleva 6. malevkonna liikmete õlakuid hakkas ilustama metallist nr „6“. Segadust õlakumärkidega jätkus eritasanditel kaitseliidus tükiks ajaks.
 
1928. aastal toimus murrang ja õlakumärkide osas saavutati tunduv edasiminek: Kaitseliidu ülem kinnitas kaheksa maleva õlakumärgid. Järgnevatel aastatel said kinnituse veel neli märki ja kokku oli 1932. aasta lõpuks kinnitatud õlakumärgi kavand olemas tosinal maleval.
 
29. märtsil 1935 riigivanema poolt kinnitatud uue Kaitseliidu vormi eeskirjaga lahenes pikemat aega päevakorral seisnud vormi muutmise küsimus ja täpsustus samal ajal ka märkide õlakutel kandmise kord. Uue Kaitseliidu vormi kirjeldus nägi ette senisele maleva embleemile lisaks ka metallist väeliigi tunnuse ehk trafareti kandmist õlakul. See omakorda seadis aga raske otsuse ette mitmed malevad. Vaadates eelpool käsitletud märkide mõõtusid on ilmselge, et väeliigi trafarett ei mahu enam õlakule. Seega tuli malevatel muuta märkide suurust. Õnneks KL Valga maleval vajadus suuruse muutmiseks puudus.
 
Koostanud
major Meelis Kivi
SA Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsiooni tegevjuht
Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Selts

Vormidetailid

Maleva liikmete vormielementideks on embleemid, kraemärgid ja käepaelad, mis eristavad allüksusi ning kursusejärgseid pädevusi. Nende kaudu on võimalik tuvastada üksuse kuuluvus ning saavutatud väljaõppetasemed.

Väljaõpe

Maleva väljaõppe aluseks on põhimõte, et iga kaitseliitlane peab olema valmis tegutsema iseseisvalt ja meeskonnas.
Maleva väljaõppe aluseks on põhimõte, et iga kaitseliitlane peab olema valmis tegutsema iseseisvalt ja meeskonnas.

Liitu Valgamaa malevaga.

Kaitseliit on vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon, mille eesmärk on tugevdada Eesti ühiskonna kaitsevõimet. Panustades liikmete vaba aega, kaitsetahet ning sõjalisi ja tsiviilkompetentse, seisame Eesti iseseisvuse, turvalisuse ja heaolu eest.​